Eestlastel sai Johannesest Jaan juba väga ammu ja Johannese nimi jäi vaidotsese usu-asjadega seotud kõnepruuki. Johannes on niisugune nimi mida kõik rahvad on püüdnud endale lihtsamaks muuta. Selle nimelisest pühakust on saanudsoomlastel Juhannus, lätlastel Janis, venelastel Ivan jne. Jaanipäeva paiku sündinud poisslapsed on sageli nimeks saanud Jaan. Helma ja Tarvast kandis nimetati neid Jaani toodud – Jaani lasteks.
Jaanipäeva hommikul Jaani jalgade kinnisidumine oli teada tuntud tava. Seda võidi teha mitut moodi: kas seoti voodi külge ega päästetud enne lahti, kui pidi viina andma või seotijalad omavahel kammitsasse. Sidumise juures võisid ka Jaanid ise kingitusi saada. Sidumiseks võeti asi, mis Jaanile kingituseks oli nagu säärepaelad jne. Jaanipäeva hommikul võib Jaan terveks eluks õnnelikuks saada, kui ta kinnisilmiütleb, missugune ilm väljas on, kui ta aga eksib, siis teeb ta end terveks eluks õnnetuks.
Mida sel päeval tehti
Lõket tehti jaanilaupäeva õhtul ja tavaliselt kestis see kunijaanipäeva varaste hommiku tundideni. Tänapäeval tehakse jaanituli enamasti ikkamaa peale ja erilist kunsti selle asja juures eriti pole. Vaatamata Eesti väiksusele, tunti siinmail vanasti mitmeid erinevaid ja tänapäevaks juba unustatudjaanitule tegemise viise. Üks levinumaid variante oli pika ridva otsas süüdatud jaanituli. Sellise kombekohta oli teateid Saaremaast Setumaani ja põhjus oli selles, et tuli kaugemalepaistaks. Seal, kuhu jaanitule kuma paistis, kasvas vili hästi ja ümbrus oli kurja eest kaitstud.
Mereäärsetel aladel aga ka Peipsi rannikul on olnud ja on tänapäevalgi tuntud tavaks vanu paate jaanitule viia. Ruhnu saare elanikud tegid jaanituld ikkaainult kokkukuhjatud vanadest kalapaatidest. Taoline põletus on ühtlasi kaohvrirõke.Sellegi kohta, et jaanituli tehti otse maha, on teateid üle Eesti. Tavaliselt valiti mõni kõrgem koht või küngas, et tuli ikka paremini paistaks paljud meieväiksemad mäed kannavadki Jaanimäe nime.
Heaks jaanitulepaigaks olid ka vanadlinnamäed. Vahel tehti lõke ka suure kivi otsa. Palju teateid on selle kohta,et korraga tehtu kaks jaanituld, üks põles üleval ridva otsas ja teine maas. Ülemist tuld peeti rohkem noorte ja maapealset vana rahva tuleks.
Jaanitulel kogu pere
Pere jaanituli oli olemuslikult erinev rohkemmeelelahutuslikust ühisjaanitulest. Perejaanituli peetud mindi ühisjaanitulele lõbutsema. Ka sellega on seotu palju uskumusi, kuid need ei ole niivõrd sügavadega personaalsed. Suurele jaanitulele minek oli juba iseenesest maagiline toiming. Kes ei tule, Selle odrad ohkased, Kaseheinased! Teine uskumus oli, et kes jaanitulele ei lähe, sellel läheb maja ehk tubapõlema. Tuli pidi andma järgmiseks aastaks jõudu ja rammu, võtma laiskusekontidest. Ka suurel ühislõkkel usutakse tervendav ja puhastav vägi olevat.
Hüpatakse jutänini üle lõkke ehk läbi tule. Peale hea tervise said tüdrukud niimoodi ka mehele,kui nad hüppamise ajal oma kallimale mõtlesid. Vanasti pandi üle lõkkekargamise ajaks veel tooreid lepalehti tulle, et paksu suitsu saada, mis igatikasulik arvati olevat. Jaanituli aitas ka selja valu vastu. Seepärast istusidvanad inimesed seljaga tule poole, et nii oma konte soojendades selga ravida. Siis ei pidanud edaspidi põllutöödel selg haigeks jääma. Suure tule ääres lauldi, tantsiti, mängiti, kiiguti, söödi ja aeti juttu. Tavaliselt kestis lõkenoorematel ikka hommikuni.
Millal on Jaanipäev?
Jõulu- ja jaaniööl usuti olevat eriline vägi, kuna olla kõikpõrgu ja taeva väravad valla. Puud, linnud ja loomad pidid kõnelema jatulevikku ette ennustama – kui inimene ainult nende kõnet mõistaks, saaks taäraarvamata targaks. Selle võime saamiseks oli vaja ainult ussikuninga hari ärasüüa.Jaanihommikul näitasid end näkid, veevaimud ilmusid vee alt välja, laulsid jamängisid kannelt. Uppunute hinged tulid vee alt välja ja pidasid laineteltantsides rõõmupidu.
Jaaniöö
Jaaniööl polnud surnute hingedel mitte ainult voli kojutulla vaid, ka maailma mööda rännata ja minna sinna, kuhu igatsesid.Jaaniööl peavad nõiad pidu, ja kes jaaniööl ära nõiutakse, ei pääse needusestkunagi lahti. Kõige sagedasem nõidus oli inimese libahundiks muutmine.Nõiad tegid veel niisugust kurja, et võtsid külamehe õuevärava ja kaevurakkednõiavõiga ja viisid nõiutud liha loomalauta. Sellest tuli ainult surma ja suurtkadu. Inimeste jaoks visati kusagile kaltsusid, need tõid haigusi ja põdemist.Ainus võimalus selliseid õnnetusi eemale tõrjuda oli kõik võõrad asjad ärahävitada ja võitud koht välja raiuda ja tules põletada. Põlemise ajal tundisnõid hirmsat valu.
Kurja põletamine
Seega Kurja põletamiseks pandi jaaniööseks maja nurkkade vaheleõnnelilli. Tark peremees käis jaanilaipäeval tiiru ümber oma põldude ja pistispihlaka oksa iga põllunurga sisse, siis ei saanud põllule midagi kuJaaniöö teeberiliseks veel see, et siis on võimalus leida peidetud varandust. Tavaliseltpidi Vanakurat või Juudas just sel ööl rahapaja välja võtma ja hakkama rahakuivatama. Kaks kõige tuntumat viisi seda kohta üles leida olid: vaadataümbruskonda katuse alt läbi unkaaugu või siis läbi kirstulauas oleva oksaaugu.Rahvusvaheliselt on levinud sõnajalaõie otsimine jaaniööl kui lillepärgade punumine.
Sõnajalaõis
See Sõnajalaõis on müstiline imekaunis õis, mis pidavat puhkema ainultjaaniööl mõneks hetkeks. Kes selle õie leiab ja nopib, saab rikkaks jaõnnelikuks , oskab lindude ja loomade ning kõikide rahvaste keeli ja saabmaailma asjadest kõik teada. Sõnajalaõit on aga väga raske kätte saada, sestselle otsija teele veeretab kurat igasuguseid takistusi ja õis ei taha ennastinimesele näidata. Läbi aegade on sõnajalaõie otsimine olnud heaks ettekäändeksnoortel metsa kaduda. Rahvasuus on ka hiilgavaid jaaniussikesi sõnajalaõitekskutsutud.
Jaaniussid
Nii nagu mindi õit otsima mindi ka ussikesi koguma. Usuti, et kesjaaniussi koju toob, sel tuleb õnne aga kes ära tapab, sel läheb maja põlema. Ilmselt on maagilise tähendusega olnud ka noored kased, mis jaanipäevaks kojutuuakse ja millega lõkke- ja kiigeplatsi kaunistatakse. Toas pandi hästilõhnavad kased enne laupäevaõhtuse pudru söömist elutoa nurka seina äärde jakui ruumi rohkem, siis ka laetalade vahele. Kui tüdrukud aidas magasid siispidi kindlast kaski jätkuma. Selliseid kaski nimetati meiudeks.
Armukased
Eriline tähendus on aga nn. Armukaskedel, mida noormehed jaaniööl tulelt tulles uksetaha viisid. Jaaniööl tulevikku ennustades loodeti tavaliselt õnnelikku saatustvälja tingida. Ainult ristteedel ja kirikuukse juures võis näha öösel kell12,kes järgmisel aastal surema pidid. Jaanitulelt tulles korjasid noored neiudüheksat sorti lilli, punusid pärja ning panid selle ristteel pähe. Tagasivaadata ega kellegagi kõnelda ei võinud. Kodus pandi pärg padja alla, siis pidiunenäos oma tulevast nägema. Hommikul pidid pärja puu otsa viskama, ja kui saasinna püsima jäi ning alla ei kukkunud, siis oli kindla, et pulmad tulevad.
Jaanituli
Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alatipillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavananäidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused,kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängitiringmängulaule või lauldi niisama.
Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitulekorraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi,kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- jamõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatudtuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased.
Jaanipäev 2022
Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad.Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkkeääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised.
Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sestpopulaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta.Meenutagem, et 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel,suuremate pidude juurde lõõtspill – peamine tantsumuusika instrument. Mitmel pool maal mängisid enne Teist maailmasõda kohapealsed jazzorkestrid,pasunakoorid, hiljem muudki populaarse muusika ansamblid, kes saatside straaditähti.
Viiimased kümmnendid
Viimastel kümnenditel on aga taaselustatud torupillimuusika, ühaenam on ka lõõtsa- ja karmoðkamängijaid. Poolsajandi uueks jooneks onnaispillimeeste, eriti peopillimeeste arvu äkiline suurenemine. Kuid egapillimäng pole jaanitule juures kohustuslik element. Muidugi on alati lauldudja juteldud ka lihtsalt niisama. Laste jaoks oli see öö, mil võis olla päikesetõusuni üleval, samuti nagu aastavahetusel nääride ajal.
Inimene ja tänapäevane jaanipäev
Tänapäeva inimene ei usu ehk enam niipalju muistset väge japuudub usk, et oma tegudega on võimalik tulevikku muuta. Vaatamata sellelepüsib inimese hinges mingi püha tunne elusa tule vastu ja lootusrikas usk temapuhastavasse toimesse. Nii hüpatakse tänapäevalgi läbi tule, seda küll rohkemjulguse ja osavuse näitamiseks, aga ega üks ajend teist välista. Uueks kombeks on jalgrattaga läbi tule sõita. Esimesed uuendused jaanipidude pidamissesaabusid koos Eesti Vabariigiga. Hakati korraldama rahvarohkeid jaaniõhtuid,kus kokkutulnuile peeti isamaalisi kõnesid, järgnes kontsert ja tantsuks mängispritsimeeste puhkpilliorkester. Selle otseseks põhjuseks oli noore vabariigi võidupüha tähistamine 23.juunil ehk jaanilaupäeval. Jaanipäeva tähistatakse jaanituledel üle riigi.